Leinast

Lein on imelik emotsioon. Ta on koguaeg kohal ja tiksub teiste programmide taustal. See ei tähenda, et ma lolli nalja üle ei naeraks või muude maailma asjade vastu huvi ei tunneks. Aga kuskil nende varjus varitseb lein, et siis suvalisel, tihtipeale kõige ebasobivamal hetkel välja tulla.

Kui te näete kaubanduskeskuses singileti ees paari, kellest üks lohutamatult nutab, siis võib-olla nad ei tülitse omavahel ega tunne muret ka singi hinnatõusu pärast. Võib-olla nad lihtsalt leinavad kedagi.

Me kinnitame üksteisele tihti, et see, mida me tunneme, on normaalne. Et on okei olla nii palju või vähe kurb, kui ma praegu olen. Et ma ei pea ennast süüdi tundma selle pärast, kui ma parajasti kurb ei ole. Ja isegi kui ma ennast süüdi tunnen, siis ka see on normaalne.

Teine asi on unustamine. Mul on üldiselt veatu mälu numbrikombinatsioonide peale ja Kajar teab isegi võõras linnas, kuhu suunas peab minema, et õigesse kohta jõuda. Praegu see nii ei ole. Me unustame kõike ja koguaeg – võtmeid, selle linna nime, kus me just käisime, kas me oleme lõunat söönud või mitte. Vahel ununeb, kuidas autoga tagurdada või see, et passid jäid teise linna hotellituppa.

Elementaarsed operatsioonid nagu parkimisautomaadi kasutamine või koti pakkimine nõuavad oluliselt rohkem süvenemist kui tavaliselt. Nii me küsimegi koguaeg üksteiselt: kas sa pissil käisid? Kas sa auto panid lukku? See ei tähenda, et me nende asjadega hakkama ei saaks, aga koguaeg tuleb superhoolikas olla.

Guugeldades selgub, et see on normaalne ja ajul on mingite teiste funktsioonidega lihtsalt nii palju tegemist, et igapäevaste asjade peale auru ei jätku. Aga väga sürr on see siiski ja ma loodan, et see läheb varsti üle.

Üks asi on veel teisiti: ma kardan. Ma ei ole kunagi mitte midagi kartnud. Ei pimedust, ämblikke ega kõrgust. Rotte ja äikest lausa armastan. Ja nüüd käib mul paljudes situatsioonides mingi jõnks kõhust läbi. Huvitav, kas see on see, mida normaalsed inimesed tavaliselt tunnevad?

Siiani ma vist ei ole muretsema õppinud, sest ma olen elanud naiivses lootuses, et kõik läheb alati hästi, ja nüüd ma olen oma silmaga näinud, et tegelikult võib juhtuda ka kõige halvem. Nii halb, et sa ei ole sellise võimaluse peale isegi kunagi mõelnud.

Ma kardan lennukisse minna. Kardan ööbussiga sõita, sest äkki bussijuht väsib ära. Kui ma Kajari mõneks ajaks silmist kaotan ja tal telefon väljas on, siis tabab mind ärevus. 

See läheb veel tobedamaks. Ma muretsen igaks juhuks ka elutute asjade pärast. Selle pärast, et autol on raske. Et pesukuivati peab liiga palju tööd tegema. Et põrand ei jaksa klaverit kanda.

Need ei ole sellised hirmud, et ma nende pärast midagi tegemata jätaksin, ja need ei moodusta isegi peas ratsionaalseid mõtteid. Pigem on see mingi värin, mille ma püüan kohe eos maha suruda, sest ma saan aru, et see on tobe. Et alternatiiv on mitte kunagi enam kuhugi minna ja pesu ainult käsitsi pesta.

Aga midagi on tõepoolest teisiti.