Malaga – Cordoba – Sevilla – Conil

Kajar tahtis sellest reisi osast ise kirjutada, kus tema vanemad meiega liitusid. Nii et Costa del Soli kandist ja Alhambrast saate kunagi hiljem lugeda, kui veab (arvestades, et praegu on vaja valimiste kohta Exceli tabeleid teha, siis võib-olla ei vea ka).

Igatahes ühel hetkel istusime me Almeriast bussi peale ja sõitsime üle mägede Malaga suunas. Hispaanias on küll suurepärane rongiühendus, aga paraku on rongipiletid jaburalt kallid, nii et meie reisivahendiks on saanud valdavalt buss. Üldiselt on bussikogemus Hispaanias olnud pigem meeldiv – konditsioneer ja mugavad istmed, sellel otsal on isegi meelelahutusekraanid ning onu jagab kõrvaklappe ja vett.

Sõber buss

Meist paar pinki eespool istuvad härrasmehed on enne bussi väljumist väheke sooja teinud ja räuskavad terve tee, rahunedes veidi ainult siis, kui bussijuht nad välja lubab visata. Minust üle vahekäigu istuv tütarlaps on ennast varustanud prügikastiga ja oksendab sinna pärast mägise tee igat kurvi. Aga neid juhtumeid on vist raske otseselt bussifirma süüks panna.

Kui internetist reisisoovitusi lugeda, jääb mulje, et Malaga on suhteliselt mõttetu linn. Minu arust on see Malaga suhtes ebaõiglane. Tõsi, Malaga vanalinn jääb teiste nähtud linnadega võrreldes vist veidi alla – muidugi on see ilus, nagu vanalinnad ikka, aga pigem liiga klanitud ja turistikas.

Aga mulle tundub, et selle linna sümpaatia ei peitugi niivõrd vaatamisväärsustes, kui just õhkkonnas. Siin näeb hoopis teistsugust Hispaaniat kui ida pool – seltskond on kirjum, fiiling on lõunamaisem ja õhkkond on igati chill. Enamus elust käib tänaval, nagu Hispaanias ikka. Ja kui mõnes tänavabaaris üks õlu võtta ja kuulata, kuidas tänavamuusikud (väga hästi, muuseas!) aafrika rütme jazziga kombineerivad, siis tuleb tunne, et vot selline võiks elu olla küll. Mäe otsas asuv kindlus ja Malagueta rand koos selle juurde kuuluva promenaadiga on ka täitsa külastamist väärt.

Cordoba. Väga tore linn, soovitame! UNESCO nimekirja kuuluv suur vanalinn, kus tänavad looklevad kõikvõimalikes suundades ja mõistlik on ära eksida ja siis ennast jälle kaardi pealt üles otsida. Samal ajal on see kõik suuruselt hoomatav.

Cordobas asuv mošee-katedraal läheb üsna kerge vaevaga Hispaanias nähtu top 3 nimekirja. Kuna ma ei viitsi Lonely Planetit lugeda nii palju kui Kajar, siis kiire kokkuvõte on, et aastal 700 midagi ehitasid ühed tüübid sinna mošee, aastal 1200 midagi ehitasid teised tüübid selle mošee sisse kiriku ja erinevad ajastud on sinna aja jooksul veel oma jälgi jätnud. See kõik on hiiglaslik ja hämmastav ja seal ringi vaadates näeb aja kulgemist sõna otseses mõttes oma silmaga.

Teel Sevillesse (eestlased ütlevad vist Sevilla?) kuulame bussis aariaid Sevilla habemeajajast, mispeale ma unustan mõistagi oma kõrvaklapid bussi. Vastupidiselt ootustele ei lüpsa Sevilla oma habemeajaja-kuulsust mitte kuidagi. Mitte ühtegi pronksist habemeajaja kuju või juuksurisalongi loosungiga “aja oma habet Sevillas!”. Ma päriselt lootsin. Selle asemel on hoopis suures koguses hobusesõnnikut, aga sellest veidi hiljem.

Päeva jagu ette broneerides on Sevillas isegi oktoobri keskpaigas täiesti lootusetu mõistliku hinnaga ööbimist leida, eriti nädalavahetusel. Nii juhtubki, et broneerime endale täitsa viisaka hotelli Sevillast seitse kilomeetrit vasakule, kiirtee äärde. Hotell lubab olla “well connected to Seville”. Kohale jõudes selgub, et ongi – kui sul on auto. Vastasel juhul on ainus võimalus linna pääseda taksoga, nii 15–20 eurot ots.

Nii et valdava osa Sevillas-käigust veedame me sümpaatses Bormujo nimelises asumis, kus on kinokompleks ja mõned toidupoed. Loo moraal? Kui vähegi saad, ära broneeri ööbimist linnast seitsme kilomeetri kaugusele kiirtee äärde.

See-eest leiame kiirtee äärest restorani Asador Bormujos, mis on vist ainus koht, kus me oleme siiani kaks korda järjest õhtust söönud. Aga see koht on ka seda väärt! Asador mahutab korraga 484 inimest, ja ettekandjate arvu ja töötempot arvestades tundub, et nad on suutelised kõik need inimesed ka korraga ära teenindama. Kusjuures söögid on suurepärased! Kui te peaksite kunagi mingil põhjusel Sevillast 7 kilomeetrit vasakule kiirtee äärde sattuma, siis soovitame!

Aga Sevillast. Peamine põhjus, miks Sevillasse minna tasub, on Alcazar – loss või palee, raske öelda. Taas üks kompleks, kus näeb ajaloo kulgu alates keskajast kuni tänapäevani. Lugematutes tubades on seinas ja põrandal päriselt aastal 1300-midagi sinna laotud mosaiigid, mida lubatakse isegi käega katsuda. Vist sellepärast, et neil on neid nii palju, et pole väga kahju, kui turistid mõne kahhelkivi ära näperdavad. Räägitakse, et Hispaania kuningapere ööbib endiselt siin, kui neil Sevillasse asja on.

Eakas kahhel

Eksinud turistid

Ja Alcazari ümber on suurepärased aiad! Palju purskkaeve ja ilupõõsaid ja hekist tehtud labürint, kus ekslevad turistid olid lõpuks juba päris abitu näoga ja hakkasid üksteiselt väljapääsuni teed küsima.

Räägitakse, et Sevillas peab flamencot vaatama minema. Kultuurihuviliste inimestena maksame 18 eurot nägu ja vaatame selle eest tund aega, kuidas üks daam ja härra kontsi klõbistavad. Valdavalt tekib selle vaatemängu tulemusel kaks mõtet: 1) flamenco on absoluutselt kõike, mida eesti rahvatants ei ole – meil püütakse nahkpastelde sahinal võimalikult tasa tatsuda, et jumala eest kedagi mitte häirida ja 2) kas see kõik ikka peab nii traagiline olema?

Sevillas on veel päris palju ilusaid maju ja parke, aga see kõik on jalgsi liikudes liiga suur ja hoomamatu ja sellepärast ei jäta kuidagi nii elevat üldmuljet, kui võiks. Pigem jääb sealt meelde asjaolu, et tänavatel on arvukalt kaarikuid vedavaid nukra näoga linnahobuseid, kes on tänavale teinud ohtralt hobuseasju. 34-kraadises soojuses haiseb see suursugune linn nagu hobusetall.

Aga mõneks ajaks on suurtest linnadest kõrini. Nii me olemegi viimased neli päeva veetnud Conil de la Frontera nimelises mereäärses külas. Siin on väga ilus – kõik majad on valged ja lai puhta peene liivaga rannariba ulatub mõlemas suunas nii kaugele, kui silm seletab. Samas annavad soe tuul ja hiiglaslikud ookeanilained sellele linnale hoopis teistsuguse jume kui Vahemere-äärsetel paikadel. Õnneks pole siin suurt midagi teha peale kulgemise, nii et seda teemegi.

Nüüd on Hispaaniat juba nähtud ka. Ohkega pakime lühikesed püksid ja veinipudeli kotipõhja ja liigume edasi Maroko suunas. Hammamm, here i kamm!

PS. Kajar käskis mul tõe huvides lisada, et ta sai oma postituse tegelikult juba valmis. Aga et oma häid lugejaid mitte liigselt kurnata, avaldame selle mõne aja pärast.